Õe roll stoomipatsiendi abistamisel
Stoomiõde on spetsiaalse väljaõppe saanud õde, kes on stoomiga patsiendile sageli esimeseks ning kõige tähtsamaks abiliseks. Paljudes haiglates spetsialiseerunud stoomiõde ei ole ning seetõttu on vaja, et ka kirurgia osakondade õdedel oleksid stoomi kohta teadmised. Samuti peavad oskama stoomi hooldada ning teadma sellega seotud raskusi
hooldushaiglate ja polikliinikute õed.
Patsient vajab õelt:
• informatsiooni;
• õpetust ja juhendamist praktilise stoomi hooldamise kohta;
• emotsionaalset tuge.
Patsiendi ja õe vahelisel suhtlemisel on tähtis roll kogu õendustegevuses. Patsiendis tuleb näha inimest, mitte järjekordset "juhtumit". Iga patsiendi probleemid on individuaalsed ja neid tuleb vastavalt lahendada. Stoomiga patsiendiga tegelev õde peab olema väga suure empaatiavõimega, heade suhtlemisoskustega ning järgima õe eetikat.
Stoomiõe ülesandeks on informeerida patsienti enne stoomioperatsiooni, millised muutused tulenevad operatsioonist, mida stoom endaga kaasa toob, kuidas sellega täisväärtuslikult elada. Oluline on seejuures arvestada patsiendi vanust, psühholoogilist valmisolekut, haigustja kultuurilist tausta. Erinevate religioosse ja kultuurilise taustaga inimesed suhtuvad stoomi erinevalt ning vajavad sageli ka erinevat nõustamist, kuidas elada antud ühiskonnas edasi teiste poolt aktsepteerituna. Vähiga patsiendid vajavad palju õpetust just seetõttu, et neil tuleb korraga harjuda nii kroonilise haiguse kui ka stoomiga. Nende jaoks võivad muutused tunduda vägagi hirmutavad ja traumaatilised.
Nii stoomiõel kui ka teistel patsiendiga tegelevatel õdedel peavad olema väga head teadmised stoomi praktilisest hooldusest ning sellega seotud
probleemidest. Patsiendi õpetamine ja juhendamine stoomi hooldamisel võib olla pikk protsess. Õpetamine peab toimuma järkjärgult edasi minnes, kontrollides patsiendi teadmisi ning oskusi. Mida paremini oskab õde õpetada patsienti ja teavitada teda stoomiga elamise erinevatest
külgedest, seda parem on patsiendi toimetulek igapäevaelus. Õde peab austama patsiendi tundeid ja arvamusi stoomi kohta, tal peab olema aega tegeleda patsiendiga, vastata tema küsimustele, julgustada teda. Õe teadlikkus stoomiga seotud raskustest igapäevaelus aitab tal patsienti nõustada ning seega ennetada mitmeid probleeme.
Võib-olla kõige suuremaks panuseks on õe poolt just emotsionaalne toetus. Sellel on tähtis roll patsiendi kohanemisel stoomiga. Kokkuvõtlikult on õe ülesanded stoomiga patsiendi abistamisel:
• patsiendi preoperatiivne informeerimine ja sobiva stoomi asukoha märkimine;
• stoomi ja stoomiümbruse naha hoolduse õpetamine, erinevate kogumiskottide ja naha hoolduseks vajalike vahendite tutvustamine;
• patsiendi teavitamine stoomiga seotud võimalikest probleemidest ja komplikatsioonidest;
• toitumisalaste nõuannete andmine;
• patsiendi informeerimine igapäevaelu puudutavates küsimustes (näiteks riietumine,tegelemine spordi ja hobidega),
• patsiendi lähedaste informeerimine ja toetamine;
• psühholoogiliste ja sotsiaalsete probleemide lahendamine koostöös teiste patsienti abistavate kolleegidega ja patsiendiga;
• võimalike seksuaalprobleemide selgitamine, lahenduste leidmine koos patsiendi ja tema partneriga, vajadusel soovitada seksuoloogi
konsultatsiooni;
• üksikute patsientide puhul võib olla vajalik kaasata sotsiaaltöötaja
hooldushaiglate ja polikliinikute õed.
Patsient vajab õelt:
• informatsiooni;
• õpetust ja juhendamist praktilise stoomi hooldamise kohta;
• emotsionaalset tuge.
Patsiendi ja õe vahelisel suhtlemisel on tähtis roll kogu õendustegevuses. Patsiendis tuleb näha inimest, mitte järjekordset "juhtumit". Iga patsiendi probleemid on individuaalsed ja neid tuleb vastavalt lahendada. Stoomiga patsiendiga tegelev õde peab olema väga suure empaatiavõimega, heade suhtlemisoskustega ning järgima õe eetikat.
Stoomiõe ülesandeks on informeerida patsienti enne stoomioperatsiooni, millised muutused tulenevad operatsioonist, mida stoom endaga kaasa toob, kuidas sellega täisväärtuslikult elada. Oluline on seejuures arvestada patsiendi vanust, psühholoogilist valmisolekut, haigustja kultuurilist tausta. Erinevate religioosse ja kultuurilise taustaga inimesed suhtuvad stoomi erinevalt ning vajavad sageli ka erinevat nõustamist, kuidas elada antud ühiskonnas edasi teiste poolt aktsepteerituna. Vähiga patsiendid vajavad palju õpetust just seetõttu, et neil tuleb korraga harjuda nii kroonilise haiguse kui ka stoomiga. Nende jaoks võivad muutused tunduda vägagi hirmutavad ja traumaatilised.
Nii stoomiõel kui ka teistel patsiendiga tegelevatel õdedel peavad olema väga head teadmised stoomi praktilisest hooldusest ning sellega seotud
probleemidest. Patsiendi õpetamine ja juhendamine stoomi hooldamisel võib olla pikk protsess. Õpetamine peab toimuma järkjärgult edasi minnes, kontrollides patsiendi teadmisi ning oskusi. Mida paremini oskab õde õpetada patsienti ja teavitada teda stoomiga elamise erinevatest
külgedest, seda parem on patsiendi toimetulek igapäevaelus. Õde peab austama patsiendi tundeid ja arvamusi stoomi kohta, tal peab olema aega tegeleda patsiendiga, vastata tema küsimustele, julgustada teda. Õe teadlikkus stoomiga seotud raskustest igapäevaelus aitab tal patsienti nõustada ning seega ennetada mitmeid probleeme.
Võib-olla kõige suuremaks panuseks on õe poolt just emotsionaalne toetus. Sellel on tähtis roll patsiendi kohanemisel stoomiga. Kokkuvõtlikult on õe ülesanded stoomiga patsiendi abistamisel:
• patsiendi preoperatiivne informeerimine ja sobiva stoomi asukoha märkimine;
• stoomi ja stoomiümbruse naha hoolduse õpetamine, erinevate kogumiskottide ja naha hoolduseks vajalike vahendite tutvustamine;
• patsiendi teavitamine stoomiga seotud võimalikest probleemidest ja komplikatsioonidest;
• toitumisalaste nõuannete andmine;
• patsiendi informeerimine igapäevaelu puudutavates küsimustes (näiteks riietumine,tegelemine spordi ja hobidega),
• patsiendi lähedaste informeerimine ja toetamine;
• psühholoogiliste ja sotsiaalsete probleemide lahendamine koostöös teiste patsienti abistavate kolleegidega ja patsiendiga;
• võimalike seksuaalprobleemide selgitamine, lahenduste leidmine koos patsiendi ja tema partneriga, vajadusel soovitada seksuoloogi
konsultatsiooni;
• üksikute patsientide puhul võib olla vajalik kaasata sotsiaaltöötaja