Operatsiooni iseärasused
Pärasoole operatsioon jätab tavaliselt kaks haavarmi – üks kõhu eesseinale stoomi kõrvale, mis paraneb suhteliselt kiiresti ja üldreeglina on enamasti korras juba haiglast lahkudes. Teinehaavaarm on lahklihal, endise pärakuava kohal ning asukoha omapärast tingituna võtab selle paranemine rohkem aega. Haiglast koju minnes tuleb veel jätkata sidumisravi põletikuvastaste salvidega ja teha istevanne.
Peale operatsiooni jääb mõneks ajaks veel alles näilik vajadus soolt tühjendada endist teed pidi. See tunne on normaalne ega tohi tekitada hirmu. Samuti ei pea patsient seda endas maha suruma ega häbenema. Põhjus on katkenud närvilõpmetes lahklihal ja võib võtta pikka aega, kuni see tunne kaob.
Teatud juhtudel jääb peale operatsiooni alles sulgurlihas ja väike osa pärasoolest, mis reageerib toidule samamoodi kui kogu ülejäänud soolgi, ehkki seeditud toit sinna enam ei satu. Tekib mingi kogus seedemahlu ja lima, samuti võib sinna jäänud olla ka osaliselt roojamasse veel operatsioonieelsest ajast. Kõik kokku tekitavad survetunde lahklihal ja soovi soolt tühjendada. Seda peabki tegema.
Kui peale sooleköndi tühjendamist surve ei kao, võib teha klistiire sooja veega. Kummiballooni abil viiakse pärasoolde sooja vett ja loputatakse nii välja sinna peetunud massid. Kui päris tühjaks ei saanud, võib vee asemel kasutada tavalist toiduõli – väike kogus viiakse soolde õhtul enne magamaminekut ning öö jooksul see õli “sulatab lahti” soolesisu, mille siis hommikul võib taas sooja veega välja loputada. Sama protseduuri võib korrata kuni olukorra stabiliseerumiseni. Kui aga probleem ei lahene ja ebamugav survetunne lahklihal jääb püsima, siis peab nõu pidama arstiga.
Tavaliselt eemaldatakse õmblusniidid enne haiglast lahkumist. Vahel võib stoomi kõrvale siiski mõni alles jääda ning ilmneb alles kodus stoomi
puhastades. Kui operatsioonist on möödas 2-3 nädalat ja niidid püsivad, siis peab pöörduma arstile
või stoomikabinetti ja need eemaldama.
Peale operatsiooni jääb mõneks ajaks veel alles näilik vajadus soolt tühjendada endist teed pidi. See tunne on normaalne ega tohi tekitada hirmu. Samuti ei pea patsient seda endas maha suruma ega häbenema. Põhjus on katkenud närvilõpmetes lahklihal ja võib võtta pikka aega, kuni see tunne kaob.
Teatud juhtudel jääb peale operatsiooni alles sulgurlihas ja väike osa pärasoolest, mis reageerib toidule samamoodi kui kogu ülejäänud soolgi, ehkki seeditud toit sinna enam ei satu. Tekib mingi kogus seedemahlu ja lima, samuti võib sinna jäänud olla ka osaliselt roojamasse veel operatsioonieelsest ajast. Kõik kokku tekitavad survetunde lahklihal ja soovi soolt tühjendada. Seda peabki tegema.
Kui peale sooleköndi tühjendamist surve ei kao, võib teha klistiire sooja veega. Kummiballooni abil viiakse pärasoolde sooja vett ja loputatakse nii välja sinna peetunud massid. Kui päris tühjaks ei saanud, võib vee asemel kasutada tavalist toiduõli – väike kogus viiakse soolde õhtul enne magamaminekut ning öö jooksul see õli “sulatab lahti” soolesisu, mille siis hommikul võib taas sooja veega välja loputada. Sama protseduuri võib korrata kuni olukorra stabiliseerumiseni. Kui aga probleem ei lahene ja ebamugav survetunne lahklihal jääb püsima, siis peab nõu pidama arstiga.
Tavaliselt eemaldatakse õmblusniidid enne haiglast lahkumist. Vahel võib stoomi kõrvale siiski mõni alles jääda ning ilmneb alles kodus stoomi
puhastades. Kui operatsioonist on möödas 2-3 nädalat ja niidid püsivad, siis peab pöörduma arstile
või stoomikabinetti ja need eemaldama.